Üks päev lastega

Minult on palju küsitud, et kas 3 lapsega on raske. Vastan sellele tavaliselt, et kindlasti lihtsam kui 2 last ja rase! Aga ei, sellele ei saa lihtsalt ja üheselt vastata  - jah, kui anda laksti inimesele, kel lapsi pole neid 3 tükki korraga kätte ja öelda, et ela! siis on jah vast raske. Aga kui samm sammult sellesse rolli sisse astuda siis harjud ära ja see ongi sinu reaalsus. See ongi sinu hetke olukord ja kuigi vahel tundub täiesti KREISI siis ei ütleks, et nii eriliselt raske on. Sama raske kui üksiku inimesena esmaspäeva hommikud. Raskused on ikka subjektiivsed.

Nüüd panen kirja ühe lastega koduperenaise päeva ja saate ise otsustada kas on raske või mitte. Tegelikult ei pane üldse selle otsuse tegemiseks kirja, lihtsalt panen kirja, et näha kuhu mu aeg ometi kaob!

5.15 äratus. Mr. Abikaasa peab tööle minema. Super.

6.20 ärkab R2

6.30 äratuskell, mida ma sujuvalt ignoreerin

6.48 hüppan voodist kleiti, panen sukad taskusse ja keeran juuksed pea peale kokku. Mähin, potitan, riietan poisid ja hüüan Kikile, et ta kiirustaks.

Kui kööki jõuame on Terevisioon juba alanud.

Sööme putru ja smuutit (mina suudan putru siiski vältida ja söön hoopis munaga kalavõileiba jee!)

7.30 Asi kisub kriitiliseks, juba oleme hiljaks jäämas. Plägased ja pudrused poisid kraani alla, Kiki kooliasjad kokku, kõik kombedesse ja jopedesse. Sukad jalga. G kummikutest tuleb umbes poole liivakasti jagu liiva. Kas telefon sai? Kus R2 lutt on? Mis kell juba on? 

Ahastusega vaatan veel korra enne minkut uksel olevasse peeglisse. Issand jumal. Õnneks nõuab ilm kapuutsi.

Siis algab hommikune logistiga - Kiki kooli juures maha, G lasteaeda. Lasteaeda jõudes arutan tähtsaid ilmaasju telefoniga ja võtan kogemata R2 kombest välja. Honest mistake, mis nad siis on ühte moodi riides. Panen siis vale poisi kombesse tagasi ja G riided ära. Natuke veel unisem ja oleks nad mõlemad lasteaeda jätnud. 

8.10 oleme juba R2'ga kodus tagasi ja hakkan kööki kraamima. Mis eelmisel õhtul tegemata jäi, nõud pessu, toidud ära, tolmuimejaga veinikärbsed kokku..

Kui köök enam-vähem korras siis päevaplaanis on ka kõige muu ära koristamine. Greit! 

Edasi on teha ainult 3 voodit, õnneks Kiki teeb enda oma ise. Kui jõuab. 50/50. Täna vedas. Korjan vannitoast, põrandatelt, ustelt, mänguasjakastist ja vooditest kokku ebamäärase puhtusastmega riideid ja viskan kõik suurde korvi sortimiseks. R2 jõuab paar korda püksi teha. Vannituba on läbimärg.

9.30 panen R2 õue vankrisse magama. See tähendab tahan panna. Pilguheit aknast välja  annab teada, et vanker jäi eelmine õhtu välja ja noh.. uputab. Korjan läbimärjad tekid ja magamiskotid kokku ja teen kuivadest tekkidest kaksikutekärusse pesa. Õnneks see käib ka "nagu lamavasse" asendisse. Topin ta tugevalt kinni ja õnneks ma pean ta lihtsalt vankrisse tõstma ja ta magab. Ei mingit jalutamist. Seekord..

Edasi tuleb juba kõige selle pesu sortimine, pesema panemine, asjade koristamine (appiii miks neid nii palju on!), kahjude parandus (G on enda voodi poroloni õhtupimeduses suured augud nokkinud..)
ja tolmuvõtt. Vähemalt 5 lego võrra kohe vaesemaks!

Aeg läheb halastamatult. Juba on kell 11 ja R2'le jäänud vaid tunnike uneaega. Make the most of it ja häkin veidi arvutiga. Ja söön jäätist. Koos Moosipalliga. Voodis.

Õnn on üürike. Juba ongi R2 üleval ja tuleb hakata lõunat valmistama. Samal ajal panen hakkama ka lubatud banaanileiva ja R2 kisub sahtlitest välja kõike mis vähekenegi koliseb. 

Banaanileib ahju ja.. helistab Kiki. Juusiis tahab kauemaks pikapäeva rühma jääda? Buss peaks olema juba jõudnud? Ei. Ta sõitis peatusest mööda. Teise linna otsa. Greit.

R2 riidesse, ahi taimeri peale, asjad kokku ja autosse. Sõidan siis oma arust õigesse kohta ning saan aru, et mul pole aimugi, kus "õige koht" on. Jälle GPS appi. Ma olen lootusetu orienteeruja!
Õnneks sain ta bussipeatusest kätte, tal oli ainult natuke igav.

R2 kaasavõetud kuivanud saiatükk hakkab lõppema..aeg jookseb..

Nii. Nüüd on vaja leida koht kus printida. Ja panna pakk posti. Ja otsida poest kala (neljapäev ju!) ja otsida ehituspoest kive.  Okei. Kell on u. 13.

Sõidan pool linna läbi, prindin, poodlen (jumal kui ma vaid saaks seda teha lasteta - üks aina küsib:"Kas ma seda võin osta? Aga seda? Aga seda? Aga seda?..." ja teine karjub MAM MAM MAM MAM! Ja ronib kärust välja. Igalt poolt. Õnneks ehituspoes saan jätta nad hetkeks autosse ja haaran paar vajalikku kivi.

Tagasi kodus tervitab meid kerge kõrbelõhn. Muidugi. Banaanileivale oli 1h 10 min liiga palju. Aga pole hullu. Nosime seda kõik koos külma piimaga ja on väga mõnus. Kiki teeb koolitööd. R2 laamendab. Pesu kuivama, pesu pessu. 3. kord. 

Siis hakkan veidi muretsema. Kiki peab jõudma ujuma 15.45'ks. R2 peab magama 14.30-..17. G peab lasteaiast ära tooma. Kuidas? Uurin kõik variandid läbi. Õnneks saab mu kallis kooriõde appi tulla ja on nõus Kiki ujuma viima. R2 peab magama toas, sest kergkärus ta lihtsalt ei jää. Toas ka mitte. Jaurab ja jaurab ja jaurab ja...

Kiki läheb juba ujuma ja ta ikka ei maga. Jaman temaga kuni on juba kell 16.40 ja aeg Kikile järgi minna. Ta ei maganudki. Oeh.

Pakin siis ta autosse, Kikile järgi ja siis lasteaeda. G'l on jälle kummikud ääreni liiva täis.

Hakkame valmistama õhtusööki. Mr. Abikaasa saadab sõnumi, et jõuab hiljem kui 19-20 ajal. :( . 

Neljapäeval on menüüs kala ja kala it must be! Teen ahjus ahvenaid:

Kõhuõõnde meresoola, tilli, võid ja pärast igale poole soola tilli võid. Ja koort ka. Ahjus 225*. 

Kõrvale riis roheliste ubade ja suvikõrvitsaga:

 

Nii proosalised kui mu eesmärgid ka tervisliku ja maitsva eine osas ei oleks siis muidugi õhtusöök on.. noh.. katastroof. R2 kallab kohe oma taldriku söögitooli lauale tühjaks ja patsutab kätega sees. G nokib riisi seest kõik rohelise välja ja karjub, et tema ei taha KANAAAA. Kiki sööb suure hädaga ka kala ära ja nokib ise luud välja. Kui mina saan oma portsuga alustada otsustavad mõlemad poisid, et nad ikka soovivad kala ja väljendavad seda vastavalt MÄMMM või VEEL KANAAA karjudes.
Lõpuks söövad kõik suure rõõmuga hoopis kuivanud ciabattat :/
Täielik laga. Riis igal pool. Reaalselt. Klaas õunamahla kleepub põrandal. Kalaluud.

Õnneks põrandalt lakub Moosipall kõik söödava ära ja ma üritan seda koristama hakata. Kiki loeb aabitsat. G laamendab. R2 sööb küpsist. What? Kust ta selle sai? Aaaaa G sööb ka küpsist. Okei.
Hakkan kõige selle kõrvalt valmistama pulgakooke järgmise päeva lasteaia Mihklilaada jaoks. R2 on juba üleväsinud ja nutab. G tahab ainult veel süüa. Kiki tahab ainult multikaid. Keegi teeb püksi. Tainas ei tule kohe välja. Silm hakkab vaikselt tõmblema.

Aeg läheneb 20le ja jätan tegemise pooleli. Kõik nüüd vanni! Pistan nad vee alla, hõõrun hambaid, potitan, mähin , otsin riideid. Riideid..shit! Pesu on veel masinas! OOkei. Kikil nüüd "oma aeg" klausliga püsida vaikselt oma toa piirides ja poisid voodisse. R2 protestib. G lollitab. Laulan pimedas tund aega popurriid "Kes elab metsa sees" "Mõmm mõmm" ja "Uinu vaikselt mu lind". Kui korraks vait jään, et hingata kostub valjuhäälselt nõudlik KESELABMETSASEEEEES!

Ja kui 21 ajal hakkab ühest toast vaikset nohinat kostma siis teisest kõlab veel telefoni muusika taustaks laul. Kui kõik on lõpuks oma kohad leidnud ja vähemalt hetkek vaikselt lähen tagasi alla oma kooke vorpima. Mr. Abikaasa jõuab ka koju. Vedas tal, pääses napilt.  Lõpetan poole 11 ajal ja alustan banaanileiva blogiga. 

Tunne on nagu oleks karussellilt maha kukkunud. Kõik lihased ja luud on valusad ja ma pole isegi 20ndatest välja astunud. Mõte on tühi. Tahaks ainult magada. Ei, tegelikult tahaks veel oma tööd teha ja igasuguseid muid toredaid asju internetiavarustest uurida.

Aga siis meenub masinasse jäänud pesu..