Kuidas me perega SPAs käisime

Ma leian, et SPA ei ole koht laste jaoks. Seda öelnud, räägin lähemalt kuidas me lastega SPAs käisime.

Jah - lapsed ja SPA. Väga delikaatne teema. Minu jaoks aga defineeritud nii: SPA on koht, kus täiskasvanud käivad lõõgastumas ja puhkamas. Veepark on koht, kus täiskasvanud käivad koos lastega või ka ilma lasteta mängimas, puhkamas, ujumas jne. Mul ei ole midagi selle vastu, kui lapsed on SPAs kaasas KUI on täidetud üks tingimus. 

 Disturb no one!

Sellise aatelise eesmärgiga lähenesin ka mina. 

Kedagi ei tohiks laps häirida. Ükskõik mis vanuses ta on - inimesed tulevad sinna puhkama ja lõõgastuma ja iga vanem vastutab oma lapse ja tema käitumise eest.

Beebid - why not! Kui ta aga kisab ja kisab sest tal on külm, nälg, ebamugav, hirm vms siis no tõesti.
Väikelapsed - kui tal on seal vanemaga tore hullata ja on vanema pilgu all? No problem. Jookseb kontrollimatult libedal põrandal? Mängib basseinis plasttopsidega? Luurab sind mullivanni põhjast? Not okay.
10+/- ish. Oeh. Kui neil ei ole seal igav, saavad ujuda, vanematega saunatada ja mullivanni nautida siis väga super! Kui nad aga ainult peakat ja pommi hüppavad imepisikesse veesilma (!) kohas, mis peaks olema rahu ja harmoonia oaas? Palun. Jumal. Appi. Ja ever never keegi neid ei keela!

Amelevad teismelised. I say no more.

Ja ma ütlen seda kui lapsevanem, mitte teoreetik. Olen täiesti lapsevabade SPApäevade poolt - kusagil peab ju rahu saama!

Kõiki neid toredaid gruppe erinevates variatsioonides me ka kohtasime. Ja me valisime parima aja - koolivaheaeg.

Läksime siis ägedale koolivaheaja seiklusele "lastega SPAs". Usun, et iga kogemus on absoluutselt erinev ja sellist kaost, nagu kohe kirjeldama hakkan, ei saa üldistada ega teistele peremudelitele rakendada.

Koht: Kubija hotell-loodusspa - koht mida ma väga naudin ja armastan.
Koosseis: Ema, Isa, Tüdruk Kiki 7a, Poiss G 2,5a, Poiss R2 1a.

Miks?: Veeta lastega toredalt kvaliteetaega.

Kõlab nagu hullumeelsus? Sest see ongi!

Day 1.

Tuju oli entusiastlik. Jõudsime 13 ajal Võrru ja käisime sugulaste-tuttavate juures. Poisid said teel õnneks autos veidi magada. See oli ka selleks päevaks unest kõik. Sõime piknikuvormis lõunat, käisime poes ja seadsime ennast toas sisse. 

Või üritasime. Esimesel sekundil retseptsiooni jõudes suutis Kiki oma telefoni ühte veesilma (midagi purskkaevu ja madala basseini moodi)  pillata. Ma ei jõudnud veel teregi öelda! Ta oleks nagu sinna jooksnud, selle vette visanud ja nutma hakanud või mul jäi lihtsalt 15 sekundit aega vahele. Müstika. 

Toas oli nii tore. Lapsed olid väga elevil, hüplesid vooditel ja rõõmustasid hullupööra. Mõtlesime nad ujumise ja saunaga siis ära väsitada, et pärast kena uni tuleks. 

Fail.

Kõigepealt ei olnud G nõus issiga pesema minema vaid tahtsi naiste poolele tulla. Kuulsin ta kisa terve pesemise aja. Kuna olin võtnud plaaniks ise mitte kedagi häirida, siis oli see esimene hetk, kui tahtsin lahkuda.

Siis libises R2 põrandal aga kuna hoidsin tal käest siis jäi püsti. Edasi liikusime tibusammudega. Saime siis lõpuks kuidagi välja ja juba täitis meie kõrvu jube kisa. Laste kilked,vettehüpete plartsatused, mullivannide undamine, mõni beebi nuttis, varateismeliste eputamine jne jne. Igas väikses veesilmas varitses mitu ujumisprillidega sukeldujat, kes täiskasvanute jalgade vahel ringi siblides erinevates kohtades pinnale ilmusid. Väiksed lapsed, kes mänguasjadega ümber basseini äärte jooksid. Ja tundus, nagu lisaks veel 50 järelvalveta koolieelikut. Oeh. Minu rahu ja harmoonia oaas oli nii kaugel seal sees peidus, et isegi terava kuulatamisega ei suutnud tuvastada rahustavat SPA soundtracki. Aga see oli kõik oodata. Mis seal ikka. Üritasime siis vaikselt kohaneda, et lastel natukenegi tore oleks ja teisi võimalikult vähe häiriks. Kokkuvõtteks läks nii:

Kikil oli igav, suurde basseini üksi minna ei saanud ja ujumist harjutada ka mitte. 

G oli üliagar ja üritas väikeses madalas lastebasseinis üle kõigi ronida ja "ujuda". Mullivannis kartis paaniliselt.

R2  keeldus beebide ujumisrõngas istumast ja tahtis igal võimalusel põgeneda.
Siis tõmbasin oma põlve vastu teravat kiviäärt veriseks.
Mr. Abikaasale hüppas üks suurem laps keset ujumist selga peakat.

Seejärel ujus Mr. Abikaasa peaga vastu basseini seina otsaesise lõhki. Suur muhk ja marraskile.

R2t ühest kohast teise tõstes libises ja oleks peaaegu kukkunud kivipõrandale. Põrutas kanna ära.
G ja R2 põgenesid mõlemad aurusaunas erinevas suunas ja G libises kivipõrandal ning sai haiget.
Kisa oli taevani ja põgenesime, mina poolpaljalt veel rätikut kuidagi ümber tõmmates.

Sulgesime ennast tuppa ja tänasime personali ettenägelikkuse eest, et nad meid kõige kaugemasse ülemisse nurka olid suutnud majutada. Hingasime välja. Never again! Aga Kiki tahtis veel ujuda. Tõdesime, et saame nendega SPAs käia vaid ükshaaval.

Üritasime süüa õhtusööki piknikuvormis, nagu plaanis oli. Tähistada koolivaheaja algust. Kook ja puha. Välja nägi see nagu väga õudne toidusõda linade vahel. #neveragain2

Siis lootsime, et poisid on piisavalt väsinud ja saame raamatut lugeda, joonistada jms. Arvate, et juhtus? Haha.. Siis oli aeg praktiseerida sünkroonkarjumist ja olla äärmiselt ärkvel. Lõpuks läksime Kikiga ujuma ja Mr. Abikaasa jäi poisse magama panema.

Kahjuks ei saanud ka siis väga kaua ujumist ja saunu nautida, kuna vesi oli suurest kasutamisest kohe nähtavalt must ja välja olid ilmunud need amelevad teismelised. Vees. No tõesti ei soovi oma 7 aastasega seal kõrval olla.

Öö möödus tekkide pärast kakeldes, väherdes ja lapsi kontrollides -  ega keegi imelikult ei köhi, peapõrutust ei ole saanud või jalgu jälle padja poole pole pööranud. Üks hetk ärkasin kannalöögist silma. Ilmselgelt viimase kontroll oli nõrk.

Day 2.

Muidugi oli äratus enne 7t. Kuidas siis muidu. Aga tuju tegi ülevaks vaikne ja kaunis lumesadu. See oli tõeline üllatus ja kõigil oli kohe meel rõõmus.

Ja siis me läksime alla hommikust sööma...

Noh.. midagi sai nagu söödud ka. Kõik ei läinudki põrandale, pluusi peale, tooli peale, laua peale..

R2 karjus enamasti ANNA ANNA ANNA MÄMMMM MÄMMMMMM

G kommenteeris kõike, mida ma tegin ÜLIkõva häälega: " EMME TOOB APELSINID!!!" (see oli arbuus). Ka enda soove avaldas ta kõlavalt, pöördudes ikka kõigi saalis viibijate poole: "ROHKEM EI SOOVI! EI TAHAAAAA!" ja "AITÄHKÕHTTÄISSÕINKÕIKÄRA". Mis oli obviously vale. 

Kui R2 ei suutnud rohkem laste toolis istuda, põgenes ta otsemaid uksest välja ja ära. 

Peale seda fiaskot otsustasime järgmine hommik toas süüa.

Siis käisime veel Kikiga veemõnusid nautimas ja Mr. Abikaasa kannatas kaose käes, mida igavlevad poisid toas korraldasid. Umbes 11 ajal otsustasime Võrumaal veidi ringi sõida, et poisid magama jääksid. Kuidas küll nad oma päevauned ära teevad - me ei teadnud. 

Kõigepealt tahtsime käia vanatädil külas. Ostsime stritsli ja sõitsime kohale. Kui me maja juurde jõudsime, R2 juba magas. Võtsime siis Statoilist kohvi juurde ja sõitsime autos stritslit mugides edasi. Võtsime sihiks Paganamaa. Ilm oli kohutav - külm, tuuline ja sadas lumelörtsi. Vähemalt sai R2 magada. Paganamaale lähenedes magas ka G. Tiirutasime seal ringi ja julgesin vaid korraks nina autost välja pista, kui külm juba näpistas ja otsustasin enam selle soojast mugavusest mitte lahkuda. 

Lõunat sõime linnas pubis ja see läks suhteliselt valutult. Seal oli suur akvaarium ja poisid karjusid ainult "MISKALATEEEEEB" või MÄMMMM. Pääsesime kergelt. 

Läksime tagasi oma tuppa, et nüüd G'ga ujumas käia. Mr. Abikaasa oli nii ära vigastatud, et tema ei tahtnud enam kordagi sinna jalga tõsta. Läksin siis ise ja lubasin tal lastebasseinis lollitada, kuni ta ühele naisterahvale, kes oma beebit ujutas, väga sülle tahtis tikkuda. Aitab kah - vast oli tal tore küll. Dušši alla aitasin tal riideid pesta ja kui talle rätiku peale panin ning enda oma hakkasin haarama suutis ta juba jalga lasta. Loomulikult tagasi ujula poole. Sain tal veel nurga peal käest kinni - ise muidugi jumala alasti. Kui ta olekski tagasi basseini jooksnud, ega mul siis midagi üle poleks jäänud - ikka järgi!

Hiljem otsustasime ikka vanatädil külas ära käia ja Kikile oli vaja uut mütsi. Nagu selgus, siis viimane oli 3-4 aastaste suuruses ning see seletas väga hästi seda, miks see kogu aeg peas püsti tõusis nagu toru. 

Ostsime uue stritsli ja õnneks seekord keegi ei maganud kui kohale jõudsime. Lapsed kommi, küpsist ja kringlit täis topitud (no kuidas sa muidu vanatädi juurest ära lähed!), suundusime mütsijahile.

Võrus on uus kaubamaja ja seal me siis proovisime vist kõiki mütse, mis seal olid. Kui olime umbes 3nda mütsi juures avastasime, et G on kadunud. Just oli ju kõrval ja mängis seintel olevate motoorikakeskustega. Leidsime ta sealt samast riietekabiinist. Mille ta oli ilmselgelt vetsuga sassi ajanud või meeldis talle lihtsalt see eraldatus? Igatahes seisis ta seal õnnetu näoga ja oli püksi teinud. Ja ma ei mõtle pissinud.

Kujutage nüüd ette meie 5 liikmelist perekonda elu eest invavetsu poole tormamas, laps mõlemal vanemal üle õla ja üks õnnetu mütsiotsija kurvalt järel. Õnneks saime paksud püksid päästa ja jalga jätta. Edasi ootasid mehed autos kuni me kõik ülejäänud mütsid ära proovisime ja lõpuks ka ühe sobiva leidsime. 

Õhtune magamaminek ei läinud olulisemalt paremini. 

Day 3. 

Kell 7+ läksin alla ja kuhjasin kandikule palju jaksasin. Mr. Abikaasa tõi kohvi ja mahla. Pidasime toas pikniku. See oli kohutav.

Lahkudes tegin tuba nii palju korda kui võimalik - ja mitte seetõttu, et jubedalt tahaks jätta muljet, et me oleme väga korralikud inimesed vaid selleks, et leida üles kõik kadunud sokid, pliiatsid, teritajad, lutid ja riided. Minu trikoo & G püksid olid kadunud ja pidin neid retseptsioonist küsimas käima.
Suurema toidusodi kraapisin kokku, nõud restorani tagasi, peeglilt ja aknalt suurem tatt ja käejäljed ära, voodi alt hambatikud kokku.

Uhhhh.

Tagasiteel autos lapsed oksendasid. 

Lõpuks võib öelda, et jah. Never again. Kui nad on piisavalt suured, siis veeparki või enne seda 1 korraga. Aga mitte nii. 

Ajapikku aga aju unustab ja meelde jääb see, et me tegime midagi. Ikka parem, kui niisama kodus vedeleda. Vähemalt oli läbi katsumuste põnev ja mida hullemaks olukord läks, seda enam saime enda üle naerda. 

SPA ei ole tõesti laste koht.