Eelmine nädal kõndisin väga aktiivse näoga trepist üles.
Sellega minu sportlikud saavutused umbes piirduvad.
Sellega minu sportlikud saavutused umbes piirduvad.
Ja ma tean, et see on kohutav ja ebatervislik ega propageeri sellist suhtumist absoluutselt.
Ootan juba põnevusega, mida teisipäevane ujumine toob!
Aga kuna ümberringi ka kõige spordikaugemad laiskusliitlased on hakanud täiesti niisama edasi-tagasi jooksma ja kehaosadega koordineeritud liigutusi tegema siis mõtlesin, et pean sinna paati hüppama enne kui hilja. No ja paari aasta pärast tahaks veel jaksata trepist üles kõndida.
Tegime siis sõbrannaga treeningplaani:
Teisipäeval käime ujumas (vesivõimlemas, mitte SPAs lösutamas)
Neljapäeval jalutame intensiivselt ja pikalt
Laupäeval käime tantsimas
Päris hästi tasakaalus minu arust!
Nädalavahetusel oli siis laupäev ja seega väljas tantsimise õhtu.
Mr. Abikaasa oli terve päeva ära aga õhtuks jõudis sõbraga tagasi ning meie sõbrannaga otsustasime siis alustada trenniga kodust.
Et kõigepealt natuke veini ja siis vaatab edasi.
Well.. välja me ei jõudnud. Sõbranna saatsin taksole hommikul peale 5t..
Terve pühapäev kirusin seda trenni maapõhja. Seljataga 1,5h "kvaliteetset" und, kogu keha valutas, pea käis ringi ja süda peksis. Mu spordivaenulikkus hammustas mind ikka kõvasti tagumikust. Õnneks oli ilm kohutav ja R2 veel tõbine, niiet lastega õue minema ei pidanud. Saime toas vaikselt toimetades päeva kuidagi mööda saata. Õhtul sain nädala toiduvarusid šopates ostukäru najal tukkuda. Ja et trenn ikka korralikult asja ette läheks siis kell 22 toppisin endale veel mõnuga rasva ja soola sisse.
Leppisime kokku, et järgmine laupäev tuleb naaatukene rohkem tantsimist (nii 100% rohkem) ja paaaaalju vähem veini.
Ootan juba põnevusega, mida teisipäevane ujumine toob!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar