Interneti ideede testimine: Nutellapannkoogid

Järjekordne lugu sellest, kuidas ootused ja tulemused on mõnikord pöördvõrdelised.

Idee on pärit siit : http://www.recipetineats.com/nutella-stuffed-pancakes/

Ja ideaalis peaks asi välja nägema selline:

Panin siis väikeste pannkookide jaoks pärmitaigna hakkama ja nutellarõngad sügavkülma. Mingeid ideaalseid ringe siit loota ei tasu aga harjutamine teeb kindlasti meistriks! Parem on kohe paksult panna, nii et ääred ei oleks õhukesed.

Kettad külmunud ja pann kuum hakkasin siis vorpima. 

Viga plaanis 1: tainas oli liiga paks ja sobis pigem pontšikute tegemiseks. Aga siiski tehtav
Viga plaanis 2: Nutella plaadid sulasid juba küpsetuspaberi küljest lahti õngitsedes. Kleepusid juustunoa peale (minu parim abiline) ja pannkoogile asetades sulasid kuumuses muidugi kohe!

Viga plaanis 3: no see kõik oli üks suur viga. Peale määritav tainas oli nagu aluminegi - liiga paks ning ei katnud seda sulanutellat hästi. See tingis ümber keerates šokolaadikreemi kõrbemise.

Ainukesed 5, mida viitsisin teha:

Ülejäänud tulid tavalised ja lisasime järelejäänud kettad lihtsalt lusikaga kraapides pärast peale. Jube mäkerdamine.

Lastele maitsesid sellele suurele ebaõnnestumisele vaatamata väga hästi! Ja ega nemad originaalpilti ei näinud ;)

PS: See viimane kook unus pliidile 1,5 tunniks 8/12 kuumusele. Oli nii süsimust ja kivikõva, et võiks hokilitrina kasutusele võtta!

Kuidas ma spordiga alustasin

Kõik, kes mind vähekenegi tunnevad teavad, et ma vihkan sporti. Olen jube laisk ja mugav ja igasugune pealtnäha sihitu füüsiline liigutamine on minu jaoks pigem piin. Kui ma peaks oma elu päästmiseks jooksma, siis ma sureks. Eelmine suvi jooksin esimest korda trammi peale ja olin sellest jube vaimustuses, sest jäin ellu ja uusi asju on tore proovida. Tavaliselt ma valiks maha jäämise. Oma päevase distantsi ma kõnnin autoni. Ükskord jalutasin ja mida kaugemale ma autost jõudsin, seda hirmsamaks läks. Sest tagasi tuleb ju ka kõndida :S

Eelmine nädal kõndisin väga aktiivse näoga trepist üles.
Sellega minu sportlikud saavutused umbes piirduvad. 

Ja ma tean, et see on kohutav ja ebatervislik ega propageeri sellist suhtumist absoluutselt.

Aga kuna ümberringi ka kõige spordikaugemad laiskusliitlased on hakanud täiesti niisama edasi-tagasi jooksma ja kehaosadega koordineeritud liigutusi tegema siis mõtlesin, et pean sinna paati hüppama enne kui hilja. No ja paari aasta pärast tahaks veel jaksata trepist üles kõndida. 

Tegime siis sõbrannaga treeningplaani:

Teisipäeval käime ujumas (vesivõimlemas, mitte SPAs lösutamas)

Neljapäeval jalutame intensiivselt ja pikalt  

Laupäeval käime tantsimas

Päris hästi tasakaalus minu arust!

Nädalavahetusel oli siis laupäev ja seega väljas tantsimise õhtu. 

Mr. Abikaasa oli terve päeva ära aga õhtuks jõudis sõbraga tagasi ning meie sõbrannaga otsustasime siis alustada trenniga kodust. 

Et kõigepealt natuke veini ja siis vaatab edasi.

Well.. välja me ei jõudnud. Sõbranna saatsin taksole hommikul peale 5t..

Terve pühapäev kirusin seda trenni maapõhja. Seljataga 1,5h "kvaliteetset" und, kogu keha valutas, pea käis ringi ja süda peksis. Mu spordivaenulikkus hammustas mind ikka kõvasti tagumikust. Õnneks oli ilm kohutav ja R2 veel tõbine, niiet lastega õue minema ei pidanud. Saime toas vaikselt toimetades päeva kuidagi mööda saata. Õhtul sain nädala toiduvarusid šopates ostukäru najal tukkuda. Ja et trenn ikka korralikult asja ette läheks siis kell 22 toppisin endale veel mõnuga rasva ja soola sisse. 

Leppisime kokku, et järgmine laupäev tuleb naaatukene rohkem tantsimist (nii 100% rohkem) ja paaaaalju vähem veini. 

Ootan juba põnevusega, mida teisipäevane ujumine toob!